Abielu lõppemine ei too kaasa üksnes isikliku suhte muutust, vaid tähendab ka oluliste varaliste küsimuste lahendamist. Olgu abielu lõppemise põhjuseks lahutus, abikaasa surm või abielu kehtetuks tunnistamine – igal juhul lõpeb ka abieluvararežiim ning tekib vajadus abikaasade varasuhted lõplikult korrastada.
See, kuidas vara jagatakse ja millised nõuded võivad tekkida, sõltub otseselt sellest, milline abieluvararežiim abielu ajal kehtis.
Varaühisuse korral
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ega valinud muud vararežiimi, kohaldub varaühisuse režiim. Varaühisuse lõppemisel jagatakse ühisvara üldjuhul võrdsetes osades.
Jagamine võib toimuda abikaasade kokkuleppel (notariaalselt) või kokkuleppe puudumisel kohtus. Erandlikel juhtudel võib kohus võrdsest jagamisest kõrvale kalduda, kui see oleks ilmselgelt ebaõiglane, näiteks juhul, kui üks abikaasa on oluliselt kahjustanud ühisvara huve.
Varalahususe korral
Varalahususe puhul ei toimu klassikalist vara jagamist. Eelkõige lahendatakse kaasomandi lõpetamise või muude varaliste nõuete küsimusi. Praktikas tekivad vaidlused sageli ühise kodu finantseerimise, laenude või investeeringute osas.
Vara juurdekasvu tasaarvestuse korral
Selle režiimi korral koostatakse mõlema abikaasa vara alg- ja lõppseis ning arvutatakse vara juurdekasv. Abikaasal, kelle vara on abielu jooksul vähem suurenenud, tekib õigus nõuda poole võrra suurema juurdekasvu erinevuse tasaarvestamist.
Ühisvara jagamisel hüvitise arvutamine
Ühisvara jagamisel kerkib praktikas sageli küsimus, kuidas käsitleda olukordi, kus üks abikaasa on investeerinud ühisvarasse oma lahusvara. Sellistes olukordades on keskne roll perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 2 regulatsioonil, mille kohaldamist on Riigikohus selgitanud lahendis nr 2-17-15677/175.
Hüvitis ei tähenda automaatset “kõige” tagasisaamist
Riigikohtu praktikast nähtub, et PKS § 34 lg 2 alusel antav hüvitis ei kujuta endast automaatset nõuet saada tagasi investeeritud summa täies ulatuses ega selle fikseeritud osa. Tegemist ei ole ka nn poole vara väärtuse nõudega.
Hüvitise suurus sõltub sellest, milline osa abikaasa panusest on tegelikult hüvitamist väärt ning milline osa panusest on juba realiseerunud, näiteks:
- ühisvara müügitulu kaudu,
- laenukohustuste vähenemise kaudu,
- vara väärtuse kasvus.
Seetõttu tuleb hüvitist arvutada investeeringu ja vara väärtuse koosmõju alusel, mitte matemaatilise pooleks jagamise loogika järgi.
See tähendab, et:
- hüvitis sõltub panuse reaalsest mahust,
- panus võib õigustada suuremat osa vara väärtusest,
- kuid see ei tähenda automaatselt poole vara omandamist või poole väärtuse hüvitamist.
Hüvitise arvutamine ei ole automaatne
Hüvitise määramine ei ole lihtne arvutus „investeering ÷ 2” ega „pool vara väärtusest”. Selle asemel hinnatakse, kuidas konkreetne investeering mõjutas ühisvara.
Oluline võib olla näiteks:
- kinnisasja väärtuse suurenemine investeeringu tõttu,
- laenukohustuse vähenemine,
- vara omakapitali kasv,
- investeeringu roll vara säilitamisel või parendamisel.
Lisaks ei teki hüvitisnõue automaatselt – selle olemasolu ja suurus tuleb menetluses tõendada.
Milliseid asjaolusid kohus arvestab
Riigikohtupraktika järgi hinnatakse tavaliselt:
- lahusvara investeeringu suurust ühisvarasse,
- kas ja millises ulatuses on panus juba realiseerunud,
- vara turuväärtust jagamise hetkel,
- vara netoväärtust pärast kohustuste arvestamist,
- investeeringu tegelikku kasu ühisvarale.
Seega kaalutakse korraga nii panuse suurust, vara majanduslikku väärtust kui ka panuse mõju vara kujunemisele.
Praktilised küsimused vara jagamisel
Vara jagamisel kerkivad sageli järgmised küsimused:
- kuidas hinnata kinnisvara väärtust,
- kuidas käsitleda laenukohustusi,
- kas ettevõtte osalus kuulub jagamisele,
- kuidas arvestada abikaasade panust pereellu (sh laste kasvatamine).
Praktikas kasutatakse vara väärtuse määramiseks eksperthinnanguid ning laenud jagatakse üldjuhul vastavalt sellele, kelle huvides kohustus võeti või kellele vara jääb.
Kokkuvõte
Eesti õiguses reguleeritud abieluvararežiimid näevad ette erinevad raamistikud, mis võimaldab abikaasadel valida oma vajadustele vastava varasuhte mudeli. Lahutuse korral sõltuvad vara jagamise põhimõtted otseselt kehtinud režiimist, mistõttu on teadlik valik juba abielu alguses oluline.
Riigikohtu praktika kinnitab samal ajal, et ühisvara jagamisel ei ole lahusvara investeeringute hüvitamine mehaaniline ega automaatne. Perekonnaseaduse § 34 lg 2 alusel kujuneb hüvitis investeeringu tegeliku mõju ja õiglasuse põhimõtte alusel, mis tähendab, et iga juhtum nõuab sisulist hindamist.
Abieluvaraleping ei ole üksnes jõukate perede instrument. See on praktiline vahend riskide maandamiseks, õigusselguse loomiseks ning võimalike vaidluste vähendamiseks tulevikus. Seetõttu tasub abikaasadel enne otsuse tegemist konsulteerida juristiga ning hinnata oma majanduslikke eesmärke pikemas perspektiivis.